Εσθονία, Τρίτη, 19 Σεπτεμβρίου 2023 | Tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartholomeus I, EELK peapiiskop Urmas Viilma
Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse kõne Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud oikumeenilisel jumalateenistusel
Lugupeetud Eesti Kirikute Nõukogu president peapiiskop Urmas Viilma!
Kõrgesti pühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!
Auväärsed piiskopid ja vaimulikud!
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Tervitame teid meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse nimel rahu ja armastuse tervitusega. Suure rõõmu ja tänutundega oleme taas siin, ajaloolises Tallinnas, et osaleda Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sajanda aastapäeva tähistamisel. Nagu ütleb püha Paulus: „Kui üht liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed“ (1Kr 12:26). See rõõmustamise tähendab, et peame püha oikumeenilises vaimus. Me tuleme palveks kokku Eesti Kirikute Nõukogu lahkel soosingul, mida juhatab selle lugupeetud president, peapiiskop Urmas Viilma, kui kristlased, kes on pühendunud vastastikkusele leppimisele ning igatsevad ühtsuse ja osaduse taastamist.
Kui me mõtleme meie eri uskkondade rikkalikule mitmekesisusele, mis on meid sellesse hetke toonud, siis peame südamest tänama meie Issandat Jeesust Kristust ja Tema pühasid, eriti püha Platon Kulbuschi, selle eest, et nad on juhatanud Eesti kiriku teed läbi katsumuste ja võitude ning andnud meile selle rõõmu, et võime olla üheksoos selle olulise verstaposti tunnistajateks.
Eesti õigeusu kirikurahva teekonda on tähistanud julgus, usk ja paindlik vastupidavus, mida Püha Vaim on oma armuväega toetanud. Sada aastat on selle esiisad- ja emad näinud väsimatult vaeva, et külvata usu seemneid siin maal hoolimata kogu Euroopat vaevanud rohketest väljakutsetest: kaks maailmasõda, külm sõda, ja nüüd ka Ukraina sõda. Nagu hindamatult kalli varanduse hoolsad valvurid on selle õndsa rahva õigeusklik osa hoidnud neile usaldatud vaimulikku pärandit nii rõhumise kui ka uuestisünni aegadel.
Tähistades nüüd saja aasta möödunuist päevast, mil Konstantinoopoli Emakirik andis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule autonoomse staatuse, peame meeles pidama oma vendi ja õdesid teistest kristlikest kirikutest, kes kandsid ristiusu tõrvikut läbi nendesamade raskete aegade ja seda tihti kõva vastutuule käes. Seepärast on meile eriline au kõnelda täna selle lugupeetava oikumeenilise nõukogu ees. Veelkord on meil rõõm kinnitada meie Euroopa kirikute seas valitsevat oikumeenilist vaimu. Me soovime sellele koostööle edukat tulevikku ja anname tunnistust Kristuse armastusest kogu Tema loodu vastu.
Maailmas, mida iseloomustab lõhenemine ja ebakõla, on meie ristiusul ja kristlaste ühtsuse taotlusel endisest olulisem osa. Meie ühine pühendumine osadusele, rahule ja õiglusele võib olla lootuse majakaks, mis valgustab teed kooskõlalisema ja õiglasema ühiskonna poole. Me peame olema innukalt pühendunud mitte üksnes omaenda vaimulikule kasvamisele, vaid ka sellele, et ulatada abikätt viletsuses olijaile, kosta kõrvaletõrjutute eest, töötada üheskoos muutmaks maailma enese ümber paremaks ja palvetada rahu eest.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Lõpuks kordan veel, et pühitsedes Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sajandat aastapäeva, tehkem seda oikumeenilises vaimus. Möödunud sada aastat on olnud vaimulik teekond tõelise sõpruse ja leppimise tähe all. Jätkakem uuenenud tänutundega, saades jõudu ühtsusetundest, mida tänagi oleme kogenud, ja armust, mis meid kinnitab.
Olgu meie Issanda Jeesuse Kristuse õnnistus selle oikumeenilise nõukogu, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ning kõigi peal, kes otsivad ühtsuse teed.
Täname tähelepanu eest!
Peapiiskop Urmas Viilma tervituskõne oikumeenilisel jumalateenistusel
Eesti Kirikute Nõukogu presidendi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Urmas Viilma tervituskõne oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse visiidi puhul toimuval oikumeenilisel jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 19. septembril 2023
Austatud Teie Pühadus patriarh Bartolomeus!
Rõõmuga tervitan Teid kõigi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute nimel siin ajaloolises katedraalis, mille uksed on külalislahkelt olnud avatud Teie vastuvõtmiseks juba mitmendat korda. Viimati kümne aasta eest. Mitmed meie seast on kogenud Teie sooja külalislahkust Phanaris, millele püüame omalt poolt samasuguse armastuse ja tähelepanelikkusega vastata.
Soovin Teile, Teie Pühadus, kui emakiriku ülemkarjasele õnne Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia sajanda aastapäeva puhul. Rõõmustan koos Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Stefanusega selle ilusa ja tähendusrikka juubeli üle ning loodan väga, et minu õnnitlustega liituvad kõik teised Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid.
Tänane päev, nagu kogu Teie visiit läheb kindlasti ajalukku. Seda ka sel põhjusel, et Teie visiit Eestisse ja Euroopa selle aasta rohepealinna Tallinnasse toimub just Kirikute Maailmanõukogu poolt tähistatava looduhoiu kuu (Season of Creation) keskel. Teie eelkäija, oikumeeniline patriarh Dimitrios I kuulutas õigeusu kirikuaasta alguspäeva, 1. septembri, 1989. aastal loodu eest palvetamise päevaks. Teie olete omakorda oma jutluste, karjasekirjade, ettekannete, kõnede ja intervjuudega saanud tõeliseks „roheliseks patriarhiks“ nagu Teid sõbralikult ja tunnustavalt nimetatakse. Teie üleskutsed palvetada loodu eest, hoolida Jumala poolt inimeste hoole alla usaldatud kaasloodust kui ligimesest, on innustanud inimesi ja kirikuid üle maailma.
Eesti Kirikute Nõukogu tähistas Teie eeskujust indu saades juba 2020. aastat looduhoiule pühendatud teema-aastana nimetuse all „Me armastame loodut“. Oleme püüdnud loodu eest hoolitsemist ja loodust hoolimist nagu ka muret kliima soojenemise pärast hoida üha rohkem kirikute ja Eestimaa kristlaste tähelepanu all ja oma eestpalvetes.
2020. aasta avalduses tunnistame Eesti kirikute juhtidena ühiselt meeleparanduse vajadust ja vastutust loodu eest, samas vaatame tulevikku pannes lootuse Kristusele. Avalduses tunnistame:
- me armastame loodu(s)t, kuna selle Loojaks on Jumal, kes on armastus ja on kutsunud meidki armastama;
- me parandame meelt, kuna oleme patuste inimestena eksinud Jumala ja Tema loodu vastu, kahjustades nii oma loomispärast olemist kui ka suhet Looja ja kogu looduga;
- me hoiame loodut, kuna Looja on usaldanud selle meie kätte, et me selle eest Tema tahte järgi hoolt kannaksime;
- me teadvustame, et kuna Kristuses võetakse kokku kõik, mis on taevas ja maa peal, on meie missioon siin maailmas olla jumalanäoline uus loodu, kes kannab hea majapidajana hoolt kõige eest, mis kuulub algselt ja viimselt Jumalale;
- me kutsume Jeesust järgides õppima ja õpetama head loodu(s)hoidlikku eluviisi.
Tõepoolest, me oleme olnud Jumala majapidajatena loodu suhtes tähelepanematud ega ole osanud näha ega kuulda loodu kaudu kõnelemas Loojat ennast. Juba Vana Testamendi Iiobi raamatus öeldakse: Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või kõnele maale, et ta teeks sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle! Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi, kelle käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim. Ii 12:7-10
Jumal on inimmeeltele hoomamata mõõtmetega armastus. Jumala armastus oma absoluutsuses ei lase paraku takistada ühtegi inimest tegemast oma tahtmist. Isegi, kui see on patust rikutud. Meile meeldiks, et Jumal sekkuks, kui loodu, nii floora kui fauna, inimese patu pärast hukkub; või kui kurjuse tegude viljaks saavad kümned tuhanded sõjaohvrid Ukrainas ning mujal, kus ligimene teist ligimest anastab. Kristuse viis sekkumiseks oli tuua ohvriks iseennast. Armastus ohverdab alati iseennast, mitte kunagi teisi. Et lõpetada vägivald ja sõda, et peatada loodu hävimine peame meiegi tooma ohvriks oma senised mõtte- ja eluviisid, piirama ennast ja parandama meelt. Inimesele Loojalt antud ülesanne loodut harida ja hoida (1Ms 2:15), see tähendab, loodut kui ligimest armastada, sisaldab muuhulgas ka kohustust sekkuda ja takistada kurja, mida ligimesele, kogu loodule, tehakse.
Teie Pühadus, Te olete mõistnud hukka vallutussõja Ukrainas nagu on seda oma ühisavalduses 2022. aasta kevadel teinud kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid. Me kõik tunnistame, et see sõda on ilma igasuguste mööndusteta patt. Pattu ei saa õigustada ega õnnistada. Selle koletu sõjapatu veritsevad armid teevad valu täna tuhandetele perekondadele, kes on sõjas kaotanud oma armsad pereliikmed; miljonitele Ukraina sõjapõgenikele, kes on paisatud laiali üle Euroopa ning kellest paljud on leidnud nii füüsilise peavarju kui ka vaimuliku kodu meie kirikutes Eestimaal.
Kahjuks oleme veel vähe kõnelenud Venemaa sõjapatust Ukraina elu- ja looduskeskkonna vastu. Kannatused loodule, mis sõja iga päevaga kasvavad, on võtnud enneolematud mõõtmed. Tuhanded ruutkilomeetrid purustatud ja rikutud põldu ja metsa, reostatud jõgesid, pommitamise tagajärjel purustatud linnu ja elamiskõlbmatuks muudetud külasid, millele lisandub radiatsioonirisk tuumajaamadest. Selle patu kustutamiseks ja kahju korvamiseks peab vaeva nägema mitu inimpõlve. Kas meil aga on enam nii palju aega…
Ma tänan Teid, Teie Pühadus, et olete kõigele sellele oma tähelepanu pööranud. Tänan ka selle eest, et olete tulnud kinnitama ja julgustama oma õigeusklikest karja liikmeid nagu ka kõiki teisi Eestimaa kristlasi neil keerulistel ja pöördelistel aegadel, mille tunnistajateks me ühiselt oleme. Julgen kinnitada, et „rohelise patriarhi“ tiitli kõrval olete Te ära teeninud „rahu ja lepituse patriarhi“ tiitlit.
Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu Teiega Teie teenistuses Kristuse alandliku ja ustava sulasena ning oma karja eest armastusega hoolt kandva ülemkarjasena!
Δεν υπάρχουν σχόλια:
Δημοσίευση σχολίου